iCANT BREATHE 2021

BREATHING OURSELVES TO DEATH. DESPIRATION SHOW IN 3 MIXES

RAUL RAJANGU
iCANT BREATHE
BREATHING OURSELVES TO DEATH
DESPIRATION SHOW IN 3 MIXES

Non fui, fui, non sum, non curo.
Epicurus

„Mind ei olnud, ma olin, mind ei ole, ma ei hooli“, ütleb Epikuros ja tema tüüne jahedus toob hoobilt pähe ühed teised sõnad. „Mama, I can´t breathe“. Need ameeriklase George Floydi surmaeelsed, kümneid kordi kähisetud sõnad, millest lõpuks vaid korin (ja BLMi slogan) sai, võtavad globaalse pandeemia-ajastu prohvetlikult kokku. Miljonid sõna otsese mõttes lämbunud SarsCoV-19 surnud jäävadki igavesti korisema ja nende surmaeelsed piinad panevad meid tunnistama: „Meie veel hingame, aga enam ei halasta“. Juba ammu enam ei halasta. Ei halasta ainsalegi Teisele, ei loodusele, loomadele ega taimedele.

Tegelikult ei halasta me enam ka iseendile. Meist ongi saanud iseendi Teine, kellele tulebki põlv igavesti kõrile suruda – kuni me lämbume. Ja meie juba ei halasta! Aga kummaline on see, et need Teised (veel?) halastavad, halastab loodus, halastavad taimed ja loomad, isegi kurikuulus wicked virus, nurjatu viirus halastab. Sest absoluutne enamus meist on ikka veel alles, ka peale halastamatut Worldometer´i igaööpäevast laibaloendust. Kauaks veel?

Globaalne hingamine kiireneb ja kiireneb, halastamatult ja metsikult. Täna me juba lõõtsutame, hingeldame, ägiseme ja koriseme kurjakuulutavalt – kuumusest, õudusest, hirmust, lootusetusest. Kooshingamisest – con spirare – on saanud silmitu ja nüri konspiroloogia, mis ei mängi enam reegleid järgides võidu peale (win-lose strateegia), või reeglitega – nii et kõik võidavad (win-win). Vaid üldse ilma igasuguste reegliteta – mis tähendab, et lõpuks kaotavad kõik (lose-lose). Ükskord me kaotame niikuinii!

Ainult hingamisharjutused saavad meid päästa. „Jälgi oma hingamist“, vastab kultusfilosoof Yuval Noah Harari küsimusele parima nõuande kohta, mida ta eales saanud. Ja halvim nõuanne talle? „Järgi oma südant“. Sic!

Seepärast olen VAAL galerii lavastanud totaalse ruumi-installatsioonina: viis autoritehnikas tahvelmaali on mässitud kineetiliste objektide ja audioprojektsioonide võrku, luues painajaliku, üliküllusliku ja vohava, aga samas reetliku hingeldamis-, hingeheitmis- ja lämbumisruumi. Ruumi, mis on ühteaegu mütoloogiline ja sõna otseses mõttes transtsendentne ning virtuaalne, sõna otsese mõttes süütult taevane ja igavikuline, sõna otsese mõttes nunc stans. Aga samal ajal nunc fluens – täiuslikult siin-ja-praegu, täiuslikult immanentne ja aktuaalne, täiuslikult flow! Ruumi, mis on psühhedeelselt teraapiline, aga toimib suitsidaalselt – me lihtsalt unustame hingamise! Või – hingeldame ennast surnuks. Või oleme nagu trikster Odin, kes ennast üheksaks ööks ja päevaks maailmapuu Yggdrasili külge üles poob. Mis pole ju muud kui rituaalne autoerootiline kägistamine. Milleks? Et saada orgiastilise nägemuse läbi teadjaks.

VAALa füüsiline ruum tuletab meile ühtlasi meelde, et mistahes suletud süsteem – digitaalne, majanduslik, sotsiaalne, metafüüsiline, spirituaalne või seksuaalne – toimib nagu Exit Bag, eutanaasiapraktikates kasutatav kliendisõbralik heeliumi või lämmastikuga täidetud kilekott, mille iga wannabe surnu peab sertifitseeritud assistendi juuresolekul pähe tõmbama. Jah, iga suletud süsteem on lõpuks omaenese suletuse ohver, entroopia teeb sellele varem või hiljem lõpu. Mis tähendab, et iga hingetõmme on ühtaegu ka hinge tagasi-tõmme, tõmme-surma- poole, tõmme lõpu poole.

Aga kuivõrd das Dasein ist rund, olemine on ümmargune – nagu Karl Jaspers väidab –, siis iga tõmme surma poole on ühtlasi tõmme elu poole. Ja negentroopia aka süntroopia teeb igast lõpust alguse ja igast surmast elu. Sest kurjakuulutavad termodünaamika seadused ja entroopia on õhtumaise koloniaalideoloogia jätkamine teiste vahenditega, kapitalistliku surmakultuse ja nekrolaatrilise kasvu-, laienemis- ja kasumi-ideoloogia vägagi edukas teaduslik legitimeerimiskatse.

Olemine on avatud ja ei allu ei lagunemise ega kokkutõmbumise – ega ka mitte laienemise ja kasvu imperatiividele. Ja surmahirm pole muud kui eluhirm.

The rest is inception.

Performance „dis-ease“ avamisel Kadri Sirel (EE) ja Andrea van der Kuil (LAV)
Kontseptuaalne versioon igal reedel
Kogupere versioon igal laupäeval
Transkontseptuaalne versioon muul ajal
Avatud 01.XII 2021 – 22.XII 2021, VAAL galerii, Tallinn, Eesti

Kuraator & produtsent Kalev Rajangu
Tekstid Kalev Rajangu
Tänud EESTI KULTUURKAPITAL, VAAL GALERII, VOLUME DESIGN OÜ,
Heldur Hammer, Mart Erik, Henri Papson, Jaan Kolberg, Frank Adrian Klemens